Facebooki tarkustera

"You never stop loving someone, you just try to live without them."

Vana lagunenud veski

See oli, vaat et, üle nelja aasta tagasi. Jah, siis nad olid seal, tagumiselt küljelt mööda lagunenud seina üles roninud ja vaatasid suurt põldu päikeseloojangu ajal. Põld oli nii kollakas-oranz ja taevas roosakas lilla ja vana veski seinad olid muredad. Puud, põõsad paistsid tuule maheda meloodia järgi õõtsuvat. Vaid nemad kaks ning veski ees olev sissetammutud rada keset kõrget vilja. Sellel veskil ei olnud tiibu, tal polnud enam lennuvõimet, ta oli ehk hukule määratud. Kahju, sest nad lootsid kord sinna tagasi minna, sest see oli unikaalne, mitte lihtsalt eriline. Juba taamalt paistsid veski ümber paigutatud laternad. "Hei, näe, see on meie veski sääl!" Karge talv on küll, täna just eriti. Taastatud on see tiivutu kallike saanud, oh kui tore ja kahju samas. Veski poole hämaruses tatsudes võis nii mõnigi sammuke lõpetada üle viiekümne sentimeetrise pehme lumekihi all, kuid sellest polnud midagi. Isegi taevas olevad tähed oma paljususes valgustasid nende teed tagumise, enne veel lagunenud külje juurde. Kaunis oled, Vana Veski.

Rumal poiss ja ilus tüdruk

Lugu väikesest poisist, kes armus ilusasse tüdrukusse.

"Ma tahan sinuga ju koos olla. :)"-poisike.

"No ma ei hakka sind kunagi armastama."-ilus tüdruk.

"Alguses polegi seda ju vaja. :)"-poisike.

"Eeee... Ei. Saad aru, ma EI hakka sind kunagi armastama!"-ilus tüdruk.

"No aga, ma tahan sinuga koos olla. :)"-poisike.

"Kallis pisike rumal rumal poiss. Ma saan aru, et armastus teeb pimedaks, aga ma pole enne kuulnud, et see kurdiks teeb!"-ilus tüdruk.

Väike poiss....nutab.

The freek'n happy end. (H)

See on See

Kuidas kirjeldada seda kõike. See on rohkem ,kui ületada annaks. See on see, kui armastus on vaimne kontakt, ühise rahu saavutamiseks. See just kui oleks,on igal hetkel, ja nagu kaoks, aga elab edasi. Elab edasi, sest see on südameis, ka siis, kui ei tahaks. Elab, sest see on midagi rohkemat kui lihtsalt reaalsus. See on See.

Plastsuuskade disharmoonilisus

See tuttav nostalgiline tunne, kõndides mööda vana vaksalit. Lumi mängleb tänavat valgustavate laternate kumas ning kogu jalgealune on valge ja puutumatu, puhas. Elupuud on nüüdseks ammu ilma lehtedeta ja õõdsuvad tuule disharmoonilise mängu järgi. Seal kuskil on üks bussipeatus, millel pole katust. See pink on kollane, kuigi seda lumekihi alt näha pole. See on tühi - keegi ei oota seal, sest aeg on hiline ja enamus inimestest on nüüdseks endale leidnud hubase koha, kus silm looja lasta. Mõni neist ehk mõtiskleb veel, kuid mitte kauaks. Taevas on kummaliselt lillakas oma müstilises kumas. Alati paeluvad lumel olevad varjundid, mida võiks vanduda olevat kollased ja sinised, täna siiski oranzid ja lillad. Jalajäljed kaovad mõne minuti jooksul, pole võimalik kindlaks teha, kas keegi täna raudteejaama juures ekseln'd, kas sel ongi vahet. Kaks pisikest puud hoiavad siiani oma lehtedest kinni ega anna alla, kuigi lumi katsub maad juba mitmendat korda. Just nii nagu vanasti on see kõik, nagu siis, kui oli talv, nagu siis, kui mõisteti väikeste punaste plastsuuskade olulist rolli, olles kramplikult kahe käega külgedelt tuge otsinud. Nüüd osatakse ise kõndida.

Kasvatus...

Vale. Õige. Olematu.

Eile. Täna. Homme.

Seal. Siin. Ei kuskil.

Vihkamine. Armastus. Tühjus.

Me valime keskmise.

Hing kui tõsine lill

Lihtne, see on tõesti väga lihtne. Ise teeme oma elust täpselt selle, mis tahame. Julgust on vaja, julgust vahel see tõttu põruda. Kreisi, täiega kreisi elu, väga hull ja mulle meeldib. Aga sellist pidu tahaks küll, seal kus kõik on ja kõigil on savi. Pole eelarvamusi, pole kinnisideid, pole häbisid, polegi midagi peale hingede.