Kopp-kopp

Only The Person can enter my home, I'm here. Waiting, 'til I hear a knock.

Õige hingamise idüll

Ma ei hinga enam õigesti, kõik on omal kohal, aga mitte sisemuses. Väliselt on kõik sama, seesmiselt läbipekstud ja sassis. Ka uni on mu hüljanud, rääkimata söögiisust ja jõust ühte sammugi teha. Aga tasapisi kõnnin ma ikka kusagil, seal kus päike paistab, et natukegi soojem oleks. Tahaks istuda seal järve ääres, maal, nii nagu ikka, nii nagu iga talv. See talv jäi vahele, see talv ei istunud ma kuupaistel kõrge puki peal, vaadeldes tähti. Aga kord kui ma sinna jõuan, siis ma istun, äkki siis saan ma korrakski õige hingamisrütmi tagasi, korrakski. See on ainuke hetk, mil ma ei pea elama iseendaga, ma justkui oleks üks kogu looduga, suutes vaadelda kõike tervikuna ja nautida ilu. Aga ülejäänud päevad veedan ma iseendaga, sest võimatu oleks iseenda juurest minema kõndida. Veel mõni aeg tagasi sain ma kõndida veel kellegagi, kes tahtis mu kõrval käia, aga siis kaotasin ma ennast ära ja tundub, et ka tema pole mind enam leidnud. Aga see aeg hingasin ma õigesti, neil hetkil ma naeratasin.

Lootus sureb... viimasena?

Vahel võiks loota, et piisavalt kaua külma käes seistes muutud sa tuimaks, et jahedus võtab üle su keha, kuid see pole nii, vähemalt andsin ma pärast 2 tunnist üritust alla. Ma ei ole see, kes ma olin kaks õhtut tagasi, ma olen muu. See mina, keda ma praegu tean, seda mina ma usaldan ja armastan. Aga kahe päeva tagune mina võiks heaga lahti öelda oma maisest eksistentsist, kaduda. Ma istusin tunde raekoja platsil ja vaatasin küünlaid, ise juba silmnähtavalt lõdisedes, nii et isegi võhivõõraste pilk mulle pidama jäi, aga ma ei saanud minna.. ei saanud minna ära sealt. Üsna kentsakas oli vaadata, kuidas umbes 17. aastased neiud miniseelikutes musipilte küüditatute mälestuseks süüdatud küünalde taustal tegid. Ja valus oli vaadata kahest inimesest koosnevaid tervikuid, kes kõik paar küünalt süütasid, kallistasid ja siis edasi kõndisid. Kaotada kedagi kallist, kui selles ei ole süüdi sina, on jube, kohutav ja õnnetu. Aga kaotada kedagi oma süü läbi on talumatu, piinav, kummitav. Ma süütasin kaks rida küünlaid ja ootasin kaks tundi, imet ehk.

pealkirjatu pealkiri

.. if I could turn back time only once, I'd use it now.

Mänguväljaku reeglid...

Kui me olime lapsed, siis läksime mänguväljakutele mängima ja enne, kui me seda teha saime, pidime läbi lugema reeglid, mis seal väljaku ääres seisid. Mida tohib teha ja mida mitte. Kõik puust ja punaseks tehtud. Ja siis me läksime, hullasime, mängisime ja olime vabad, sest me teadsime oma piire. Aga nüüd me oleme suuremad, meile ulatatakse kätte vaid tühi A4 ja öeldakse: "Ma arvan, et sa tead, mis seal olema peaks." Sest me oleksime kõik sündinud sensitiividena. Seega, milleks ulatada tühi A4, kui me saaksime ulatada paberi, millel on kirjas, mida tohib teha ja mida mitte, just nii nagu mänguväljakul. Nii on kõik lihtsam, nii me teame ja ei eksi. Nii me saaksimegi olla vabad, õigetes piirides. Ainus, mis vaja, oleks neljakandiline teatis posti otsas, mis ütleks: "Siin on piir."

Too much sweetness?

Too much foam will suffocate you, even though it tastes sweet. But what can you do, when your addicted to sweetness and your the only one who has immunity for its killing effect? ... You eat your fucking cake alone!!! Bastard addiction.

"Sans toi, les émotions d'aujourd'hui me seraient que la peau morte des émotions d'autrefois." - Hipolito