Precicely..

Hank Moody: ... people seem to be getting dumber and dumber. You know, I mean we have all this amazing technology and yet computers have turned into basically four figure wank machines. The internet was supposed to set us free, democratize us, but all it’s really given us is Howard Dean’s aborted candidacy and 24 hour a day access to kiddie porn. People…they don’t write anymore - they blog. Instead of talking, they text, no punctuation, no grammar: LOL this and LMFAO that. You know, it just seems to me it’s just a bunch of stupid people pseudo-communicating with a bunch of other stupid people at a proto-language that resembles more what cavemen used to speak.
Henry Rollins: Yet you’re part of the problem, I mean you’re out there blogging with the best of them.
Hank Moody: Hence my self-loathing.

Siiruse surm.

Oma kodus oleksin ma putru keetnud ja vanaisale liiga magusat kohvi teinud... ilma rahustiteta, nagu vanaemale seda teha meeldis. Ma oleksin jooksnud trepist üles ja alla ja kukerpallitanud oma varvastesse mõra. Ma oleksin hüppanud üheksandalt astmelt alla, ilma valu kartmata. Ma oleksin kaevukaare sees tigudega rääkinud ja mitte midagi teadnud ükskõiksusest. Ma oleksin joonud õunamahla ja poisse veekuulidega pildunud. Ma oleksin vaatanud alasti naist tõrvakatusel päevitamas ning mõelnud, kas ta ära ei põle. Ma oleksin naeratanud siiralt, ilma tumeda varjuta. Ma oleksin olnud siiras...
... aga siin pole keegi siiras.

Mosaiigi tükk ja põrsad, kas kõik on kadun'd.

Thanks for letting me know I'm alone with the flames burning my face, while you agonize over your jokes, that only swirl around your own nose.

To never dream of the demons inside...

Kõik see oli kaootiliselt tõeline. Ma teadsin, et meil pole kaua jäänud ja ma olin nõus elust lahti laskma. Keegi ei saa kirjeldada neid üürikesi sekundeid enne surma, seda tunnet, seda rahu.

"Ma tõesti armastan sind", "Mina sind ka."

Selle maailma lõpetas kõige soojem suudlus, millele järgnes plahvatus, milles kehad lagunesid ja pudenesid miljoniks väikseks liivateraks. Me leidsime endeid valges suures koridoris, kus tervitajateks olid rõõmsad ja lahked noored inimesed. Neist möödudes nägin ma eskalaatorit, mis suundus alla, ning sina surusid oma teravad küüned mu labakätte, tuues näole tõeliselt südandlõhestava deemonliku irve ja ma teadsin, et sa ei anna mulle valikut, ma pean koos sinuga põrgus põlema... ja siis ma ärkasin.

Ma pigem püsiks üleval terve milleeniumi, kui näeksin taas seda irvet, mis purustas kõik mu sees ja näitas mulle seda palet, mida ma nii väga olen eirata püüdnud.

Calm.

"I hate it when I let you make me all sweet and fuzzy, like I don't have a roaring tiger inside of me, who wants to kill you every second. And even more when I have to beg for your attention, as like I was not born to be the king. But mark my words, the day will come, when you would be the one begging for your pathetic excuse of a life." - Eimi Thanatos.

Do u dare ?!

You know... it's a tiny thing called reality. I wish you could visit it sometimes. It's pretty awesome. I know you have a hell of a time in your own silly head, but it's sad, 'cause your always alone there. And as long as you're afraid of the things that might happen in this tiny thing called reality, you will always remain alone. I wish I could help you, I wish I would want to, but I'm just having far too good time living my life in reality to be dealing with a scared little freak like you. Hugs and kisses.

... we welcome everyone who dares to visit us.
The People Breathing.
Muahhhh !