Teadmisega vabaks.

Ja lõppude lõpuks loeb ainult see, mida ise arvan ja tunnen ning tean. Teadmine pole alati hea, sest sellega kaasneb vastutus ning reaktsioon. Kas jagada või mitte, kas matta maha või mitte. Samas, kui ma juba tean, siis järelikult ma pidin teadma, miski juhtis mind selle suunas. Ent reaktsioon teadmistele on küllaltki laiali valguv. Kui tead, siis vastutad. Kui vastutad, siis mõtled. Kui mõtled, oled kurnatud. Kui oled kurnatud, magad. Kui magad, oled vaba.

Unenäolik õnnistus..

Rõõm, mis ei hooli sellest, kui keegi seda õõnestada üritab. Vaba olemine õnnes, kuigi sellele näpuga näidatakse. Puhas, ilma piiranguteta. Lihtsalt õnnelik olemine. Peab eemale hoidma reaalsusest, mida muidugi ei soodusta suure tassi kohvi alla kallamine. Loogiline mõtlemine rikuks kõik. Väga ammu pole unemaailm pakkunud sellist vaatemängu ja otse platsilt, mitte lihtsalt pealtvaatajate ridadest, lõpetades sõrmkübara ja paraboolse naeratusega.

Värelev närv

Värin, kõhedus, väikesed jooksvad täpikesed üle keha. Pitsitus, ärevus, See tunne. Mitte miski, mis oleks sõnadega seletatav, mitte miski, mida tahaks sõnadega seletada, miski, mis ei taha seletamist, vaid teadmist. Kuigi see on nii teadmatu, nii kättesaamatu, nii olematu- samas kõiksus, igal pool olev ja vahel omatav. See on vastandlik, see on teadmine mitteteadmisest, olemine mitteolemises, tajumine mittetunnetuslikult. Kui tead, aga ei tea mida, kui tead millal, aga mitte kus. Kui vaid päikesekiired ja M-E naeratuse näole toovad. Kollane pole odav, see on soe.

Kui õige on vale.

Pole oluline, mis mõtted peas liiguvad, pole olulised, kas on need head või halvad, pole olulised kellele need suunatud on, pole oluline, kas need välja öeldakse. Oluline on ainult see, kuidas need sõnad tegudes kajastuvad.. käitumine.. ütleb rohkem kui tuhat sõna. Vahet ei ole, kui üritad südamest, vahet ei ole, kui arvad, et on tore, vahet ei ole, sest õige on vale.

Kui piisavast enam ei piisa.

Tuled. Oled. Vallutad. Võtad. Lammutad. Purustad. Kaod. Kõik, mis on, oli, tuleb, on kaduv. Miski pole püsiv, miski pole jääv. Ei ole olemas paratamatust ja kui on, siis tähendab see seda, et miski pole jääv. Kõik on kaduv, kõike on võimalik unustad, mis ei tähenda seda, et see juhtuma peaks. Lõppkokkuvõttes olen ma üksi, mul on oma maailm, vahel selline päris roosa, et kergem edasi minna oleks. Ja nagu kord kellegi poolt öeldud sai "täna kergemast piisab". Kergem ei ole parem, kergem on kergem. Nii kahju, tõesti kahju, et nii jubedalt tihti minnakse lihtsama vastupanu teed, sest see on turvalisem ja seda osatakse rohkem ette näha, millised on sealsed valikud ja otsused ja milline on tulem. Suurema riskiga kaasneb suurem vastutus, suurem julgus, suurem Elu. Kunagi piisas lihtsatest riskidest, et õnnelik olla. Nüüd ei too isegi suured riskid mu silmile sära.

Jäljed...

On kahte liiki inimesi meie mälus. Need, kes jätavad sinna jälje ja need, kes ei jäta. Oma jälje maha jätmine on vast iga inimese sisemine soov: jääda meelde, olla unustamatu, olla vajatud, olla tähtis. Kuid jäljed on on erinevad, mõned sügavamad, mõned vähem meeldejäävad. Sügavamad mõjutavad meid kõige rohkem, osaliselt nende alusel teeme oma valikuid ja võtame vastu otsuseid. Sügavamad jäljed hakkavad paratamatult suunama meie olemust. Neist hakatakse kõige rohkem puudust tundma, olid nad siis head või halvad. Mida suursugusem oli sügav jälg, seda jalustrabavam peab olema järgmine jälg, mis soovib leida oma koha unustamatutes mälestustes. Mälu, kuhu vanasti oli kerge oma jälge jätta, on nüüdseks raskemini ligipääsetav. Latt kõigile mälestustele on tõusnud, enam ei ole lihtsus piisav. Enam ei lepita vähemaga.

Tint

Me oleme keskel. Meie ümber on head ja halba, kui me magame, siis nad võitlevad. Tavaliselt jäävad peale head ja kurjad ei pääse meile ligi, kuid kui süütunne hakkab liialt seest sööma, siis hõlbustab see kurjale teed. Unemaal ei ole sama aeg, mis inimestemaal. Unemaal võib üks päev olla tuhat meie päeva ja vastupidi. Kurjad on väga osavad, nad panevad meid endeid meie eneste vastu võistlema. Meie mõistus meie südametunnistuse vastu ja lõpuks võivad mõlemad vigaseks muutuda. Kui palju kordi peab inimest tema enda käest päästma, et ta aru saaks, et see, milleks ta saada tahtis, on veel võimalik. Kõik on võimalik.