4. veebruar 2011

Mu elu on rahulik, sest olen õppinud valetama päevast päeva...! - B.J.

Minu vana testament uues

Ma tean, et mul on öelda mõni sõna, mis võib tegelikkuses üsna pikaks venida. See selleks, ma räägin.

Kui ma noorem olin, siis ma mõtlesin tihti, mis oleks siis, kui inimesed julgeks olla, nii nagu nad tahaksid olla. Ma pühkisin aia taga tänaval lehti, olles 9. aastane ja nägin kuidas kaks tüdrukut taamalt lähenesid. Ühel jalas tumedad, jah ehk isegi mustad retuuzid, mille peale tõmmatud lühike teksaspüks, selline, mis pepu ära varjab. Ja teine, täpselt samasugune, erinevusega, et tema retuuzidel olid värvilised laigud. Mõeldes; seekord mängis rolli kõik, mis ma olin suutnud vanemate targast õpetusest kõrva taha panna; et, oh kui nurjatud neiud, kindlasti halbade elukommetega. Mõeldes; seekord kasutusele võttes kõik, mis ma olin ise avastanud, tundnud, vähenegi tõe/vale eristamine; et, oh kui äge, nad julgevad riskida, olla spontaansed, ilma, et hirmunud olla inimeste eelarvamustest, kinnisideedest, nad julgesid elada.

Kui ma natuke vanemaks sain, siis leidsin, et ma tahan elada ja olen väga erinev, pere mõnus väike must lammas, kes kõndis omapäi ja kukkus auku.

Kui ma olin veel vanem, sain ma aru, et mis oleks siis kui põrsal oleks küüned, kas ta tõesti istuks laes ja kas Toomas sööks Hendrikut ja Hendrik Ilvest. Ohh, olles vanem, sain ma aru, et erinevus muudabki meid eriliseks. Aga kui meil kõigil on erinevusi, siis me ju oleme sarnased. Olles vanem, mõistsin, et me kõik võime olla erilised, aga mitte kõik meist pole ainulaadsed. Adusin, et on elus mul käinud palju erilisi, kuid mõni ehk vaid tõesti, ainult üks unikaalne. Ja unikaalseks ei tee, mitte see, et julgetakse elada ja erineda, vaid see, et julgetakse vahel mitte erineda ja tunnistada oma sarnasusi inimloomustes.

Me kõik petame, valetame, manipuleerime, vajame, tahame, nõuame, naerame, nutame, aga kõik meist ei armasta.

Mina armastasin - ehk isegi rohkem kui üks kord.

Through love that burns

Neli ratast v12 mootori all, mida kattis roostene kere, mis oli ehk petteks, sest liikus see kaunitar küll kuradi sujuvalt. Mõlemal pool maanteed laius kõrb, oma väheste kaktuste ja kuivanud põõsastega, mis maast juurtega lahti olid ja üle tee veeresid, nii nagu nendes vanades vesternites. Tagaistmel olid pooltühjad viskipudelid ja kuldse marbsi plokid, umbes kümne ringis. Järgmine bensukas oli alles kuuekümne miili pärast, seega oli aega, et klaarida selgeks asjad, millest ehk oleks pidanud lahti laskma.

Ta ei sõitnud seekord üksi, mitte, et selle ükssarvikuga sõitmine üksildane oleks olnud, kuid kurat küll, paratamatult tunti vahel puudust inimlikust vestlusest, see tähendab sarkastilistest mõttevahetusist. Kui sai olla midagi põletavamat kui ilm sel päeval, siis oli see tõenäoliselt nende kahevaheline tuline sõnavahetus, mis oli tingitud vihasest armastusest ja otse loomulikult sellest adrenaliinist, mis justkui küte nende näljas kehasid toitis ja mängis nende ajudega.

Aga siiski, pärast kõike toimunut on nii rahulik olla, kui kõrval magab keegi, kes näeb välja sinu tulevik ja perset toetab miski, mis oleks justkui sinu oma tagumendi järgi treitud.

Krüpteeritud.

Segane imal irve meenutas mingisugust algelist apaatiat. Rahutu muie aina süvenes, tungides ainsasse naeruväärse sisuga inimesse, naudeldes dimensioonis.

Väike surm.

"Iga päev on nagu väike elu: iga ärkamine ja tõusmine väike sünd, iga värske hommik väike noorus, iga magamaminek ja uinumine väike surm." - A. Schopenhauer

Seega oleks iga päev uus võimalus, teha midagi paremaks, olla õnnelikum kui eile. Ja iga õhtu on lootus, et seekord jääd magama rahus südamega. Kas siis unetus kui selline peaks märku andma sellest, et ei suudetud muuta midagi, mis tegelikult korda läheb ja rahutu südamega ei taheta väikest surma kogeda?

I live it, you dream of it!

Reaalselt, lihtsalt tõmbame end pilpaks, laseme lahti kõigest ja jookseme vastu tuult. Elame nii, et süda läheb pahaks ja naerame nii, et piinlik hakkaks. Kui saab olla asi, mida ma ei kahetse, siis on see elamine, nii, et tahaks vahel mitte. Kallistame, suudleme, magame koos, teeme musi ja uinume liiga hilja või üldse mitte. Kastame enda üldse mitte närbunud hinge, et see leegitseks veel kõvemini ja kurnaks me keha. Et kunagi saaks öelda: "Kurjam, kus oli alles reis!"

Kasvades kortsudesse.

Kuskil keset mingit täiesti suvalist külakest istub üks vanamees, oma hallis ülikonnas beezi kaabuga. Lipsu tal ei olnud. Särgi krae oli eest veidi lahti nööbitud. Jalutuskepp oli toeks, sest aeg teeb oma töö ja jalad ei tööta nagu siis, kui mees noorem oli. See mees kandis endas väga suurt saladust, tema elu saladust, õnne saladust. Kepile toetudes suutis ta end neljandal katsel pingilt üles upitada ja siis tita-sammukestega mööda munakivi tänavat üles ukerdada. See oli nii ilus, päike oli just loojumas ja kõikjal oli mahe kollakas, jah, just soe valgus. Müsteerium - kõigi nende kortsude all peitub rohkem elu, kui arvata võiks.