"Sans toi, les émotions d'aujourd'hui me seraient que la peau morte des émotions d'autrefois." - Hipolito

Unenäolik reaalsus.

"Mäletad, me istusime ja rääkisime tasa... ja siis tuli hommik, kui me veel üksteise ümber põimunud olime. Ja ma teadsin, et sa pead minema, aga ma teadsin, et näen sind juba järgmine öö, sest iga öö külastad sa mind mu unenägudes ja see tegi mind rõõmsaks. Kuid nüüd... nüüd enam ei ole kellelgi muul võimalik mu näole sellist naeratust tuua ning näha mind särasilmsena ärkamas."

...oodates järgmist korda, mil väike kolks pimeduses võib reaalsete kõhukrampideni viia.

Praegu.

Ja nii me kõnnime, kas siis bussipeatusesse või mujale. Aga me kõnnime tasa, sest sõnadel siinkohal ei ole enam kaalu, nad on justkui kaalutud suled, mis näevad välja ehk pehmed, aga padja sees need torgivad näkku. Bussipeatus, jah, sõita tunnike lihtsalt, istuda kõige taga, kõrvaklapid kõrvas, omas maailmas ja tajuda, et me ei saa elada tagasi. Tagasi lihtsalt ei saa elada, mitte siis, kui säilib ka mälu kõigest tulevast. Tagasi ei tohi elada, ka edasises ei tohi elada. Praegu tuleb elada. Praegu me hingame kohas, mida kutsume ehk koduks. Praegu vaatan ma kaht värelevat leeki ja saan aru miks ma küünlaid armastan. Neis on valgus, need pisikesed võivad valgustada kogu külma eksistentsi ja anda sellele sooja.

Hinge sõõm

Pimeduses vaikus on kõiksus,

tuul tasa targu õhku lõikus.

Vaikselt käime oma radu,

taas miski on hääbuv, kaduv.

Nii ja jälle me lähme,

enda selja taha jät'me.

Et hingata me saaks taas tasa,

ja kõik see halb meist jääks maha.

Homne eilsest parem saagu,

ärgem hingematvalt vaagu.

Nüüd võtkem sõõm ja uueks loogem,

enda eluradu uusi koogem.

B.J.

Uni on nõrkadele.

Anywho, und polegi vaja. Täiesti ebaoluline, mõttetu, tõsiselt. Eriti veel kui unes tardub järsku pilt ja keha kangestub ja kuuled, kuidas keegi sulle kõrva midagi räägib. Fuck this shit. Kõht on tühi, tegelikult ma ju tahaks magada, aga lepin ka selle vähesega siis. Kolm tundi on ju täiesti piisav eksole... 02.23-04-38... ohoh, lausa 3h ja 15 minutit, vapsjee luksus. Kuradi läbikostvad seinad, vana naaber köhib, seinad ragisevad, külmkapp teeb ka imelikke hääli ja kõigele lisaks, misu-ela teeb ka selliseid hääli unes, mida ma enne kuulnud pole. Kõik see kokku, ja hmm, huvitav miks ma eelistan isegi mitte proovida magada enam. I have a new best friend.... it's main ingredient is caffeine!

Tagasi reaalsusesse.

Kõlab küll labaselt, aga mul on hea meel, et me kohtusime, et sa mu ellu tulid. Kui ma rääkisin sinuga ja sa küsisid "miks?". See oli esimene kord, kui ma hakkasin mõtlema, mis on see põhjus. Kõik järgevad sündmused kinnitasid, et polegi põhjust, on hirm, süütunne ja kahjutunne.. asjad, mis ei peaks olema alus. Ja loogiliselt võttes, kui puudub alus, ei saa ka midagi väidetava vundamendi peal eksisteerida, kui siis ainult õhulossid, aga need ajab tuul ju laiali. Seega, nüüd olen ma jälle maa peal.

Am I worthy...

I do things my way. Sometimes it's enough and sometimes... it just has to be enough. No matter what choice I make, it's mine, mine alone. It does not matter, if it's the right one at the moment, 'cause in the end we always get something in return. It may not be the outcome we expected, it may be the least expected one, but at least it's something that we actually need, regardless of the fact, that we do not know it yet. Life has a funny way of leading us somewhere we never thought we would be. But I'm OK with that, there's only hope that life gives me something that I really need before I settle for something else, something unworthy, 'cause I wouldn't wait.