Hunniku Helluse Haaretes ehk Finding a Near Reflection of Yourself and Loving Every Aspect of It.

Magamata tunnid ja suudeldud huuled

Hall vannilina selles oranzis ruumis annab endast välja su pühitud näo hõngu. Mu padjalt ja voodist annab leida sigarettidest läbi imbunud juuksekarvu, mis kõditavad mu keha. Mu silmad mäletavad kõike, kuid mu ihu tunneb endiselt seda soojust, kirge, iha, armastust. Mu keha põleb kui tunnen su huuli oma seljal. Ja miks ei peaks siis olema soov pugeda su käte vahele igal võimalikul hetkel, nautides seda, mis meile sel hetkel antud on. See hetk kätkeb endas midagi nii reaalset, et see on hirmutav. See kätkeb endas kõiki sügavamaid unistusi ja kardetumaid, ehk juba kogetud stsenaariume.

Aga täna ma armastan sind ilma hirmuta. Ilma kübekese valuta, mida ma kaua aega endaga kaasas kandsin. Täna on see päev, kui ma lasen sellel minna. Täna ma annan andeks kõik, iseendale ja sulle. Kogu selle lolluse ja paanika, hirmu ja valed, ärevuse ja virr-varri ning ütlen, veel tibake väriseval südamel, et...

Ma olin Sinu siis, ma olen Sinu praegu ja ma olen Sinu igavesti ja sealt edasi!

Aja möödudes,..

Tagasimõeldes on kõik nagu üks suur imelik lugu, nagu isegi, et muinasjutt. Mingi selline hallisegune värviliste täppidega kulgev rada, selline, kus kaks hingeotsijat üksteise otsa koperdades korraks käed ühendasid, et mingitki pidepunkti selleaegses segases protestivaimses maailmapildis leida.

Nüüd ma vaatan siin ja mõtlen, et me kulgeme, kulgeme edasi ja sellepärast, et kõik kulgevad ja sellepärast, et natuke juba peaks ja tegelikult ka tahaks. Aga kui lihtne on siis see minevikust lahtilaskmine, räägime me siis nüüd lapsepõlvest, esimesest armastusest, esimesest sinikast, esimesest armastatud koerast või mingist suvalisest puukepikesest, mis kindla tähenduse kuskil jõekaldal omandas. Sõltub,...

Aga öelda ma võin, et kõik olnu on klišee kombel teinud mu selleks, kes ma olen ja hägune protestses maailmapildis tehtud leping oli mingi aeg ajend selleks, et üldse edasi liikuda. Nüüd on muid põhjuseid miks eksisteerida ja seda kõigil osapooltel, .. see on hea. Oma elu ehk ei tohikski siduda ainult ühe eesmärgiga terveks eluks või ühe unelmaga. Ja unelmad ju muutuvad, kuigi need müstilised ja ajaliselt juba ehk kaugeks jäänud lubadused tunduvad ühest küljest nii intrigeerivalt lapsikud ja teiselt, nii lapsikult triviaalsed.

Teisisõnu, kuigi siht ja vaade on muutunud ja elul on oma keerdukäigud olnud ja armastust saame tunda ka uutel, endale ehk varem ettekujutamatutel viisidel, siis see halliseguses värvitäpilises maailmas tehtud leping on vähemalt kirjutaja jaoks juba puhtfüüsilisest huvist ja inimmõistuse piiritletusest või siis piiramatusest huviobjektiks ehk hoopis teistel kaalutlustel, kuid huviobjektiks veel siiski.

Ehk on Siis need kaks protestivaimset noort hoopis teistlaadi täiskasvanud, kes ilma piinlike viisakusteta suudavad naerda elutotruste ja nooruslolluste üle...

...ehk, me ju ei tea, puhas spekulatsioon, mu kallis hing.

Ole õnnelik, ole päriselt õnnelik! Mina olen.

Alateadvus ja sürrealismi liik

See on nii tohutult imelik ja keeruline. Kuidas töötab inimese aju... või mis on täpselt alateadvus? Vastuseid on antud neile küsimustele küll, aga see ei vähenda asja müstilisust. Justkui miski, millele ei mõelda, hüppab ootamatult ja niivõrd reaalselt unenäomaailma, et ärgates on tunne, et see pidi olema päris ja siis mõtled, kas ka teine inimene sama nägi, sest kohalolu oli niivõrd tõeline. Viidates oma varasemale ammusele kirjutisele, siis sürreaalne elu on teeninud välja õiguse olla parem, kauakestvam ja tõelisem, .. eks nii unenäodki, kui sürreaalse elu üks vorme.

Oli hea sind näha,
kas sa nägid mind?

Kuniks veel.

B.

Kiri

Kallis Sõber,

Ma ei tea, mis meist saab. Ma ei tea, kuhu me elu meid viib, ma ei tea isegi seda, milliseks homne päev kujuneb. Vahel võiks ju rääkida sellest, kuidas kõik päevad on nagu rehapulgad, nagu inimesele, kes istub vangis, aga need pole seda. Üldsegi mitte, on vaid verstapostid, aga aeg nende vahel on erinev igal päeval. Kas sa mõistad, mis ma räägin?

Täna olen ma surmväsinud ja eile olin ma puhanud, homme olen ma ka miskit.

Möödanik, isegi see pole iga päev samasugune, kui sellele tagasi mõelda. Iga kord on miskit teistmoodi, miski detail on teine, aga tegelikkuses on vast teine meie suhtumine sellesse. Eih, kõik päevad ei ole vennad ja seepärast ei ole ka tunded meie mälestuste vastu alati samasugused ja isegi mälestused pole samasugused, kui ütleme aasta eest. On olnud aega seedida, mõelda, lasta kontekstil laagerduda.

On veine, mis ei kõlba joomiseks enne, kui nad vähemalt 15 aastat pudelis on olnud, mis on üsna huvitav, sest välja tuleb nende eest käia hingehinda. Aga kas võib olla, et ka osa tundeid pole valmis realiseeruma tegelikkuses enne, kui pole aega olnud settida, laagerduda, kohale jõuda, valmida? Ehk tõesti.

Mul on hirm selle ees, et osa meist siin ilmas, suudab oma elutee enne läbi käia, kui jõuab oma juba laagerdunud ja tõeliste tunnete tunnistamiseni.

Aga eks me näe, elades ühe sekundi korraga, sest tulevikus elada oleks rumalus ja minevikku takerduda tõeline idiootsus.

Kuniks hingame,
....

Tulevad jõulud ja lihtne olek.

Miski, millest peaks justkui ükskõik olema, ei saa tekitada emotsiooni, ei halba ega head. Ei viha, hirmu, ega armastust. Kui mingi ajahetke tulek, mingi sündmuse lähenemine ärevaks muudab, siis on ilmselge, et see sündmus kannab endaga kaasas mingit mälestust, mis ei lase külma närviga üritust maha magada, vaid paneb kas rõõmust hõiskama või siis pahuralt needma ning üritused väita, et "mulle jõulud korda ei lähe", on sulaselge vale. Rõõmu hõisked nüüd vaevalt inimest ennast koormavad, aga sündmuse needmine ja enda depressiivsemaks muutmine siinkohal on küll üsna mõttetu ja vaid ennast kahjustav tegevus ja ma loodan, et kõik täiemõistuse juures olevad isikud mõistavad, et iseendale pole mõtet käkki keerata. Eks arusaamine sellest lihtsast loogikast võtab aega, eks nii sai ise kordki õpitud. Põhiline on endale oma emotsiooni tunnistada, ilma milleta ei oleks võimalik edasi liikuda, mille tõttu saaks sellest kaasas kantavast mälestusest ogalise seljakoti asemel pigem mõnus pehme kott-tool. Koormatud oleku asemel lihtne olemine.

Head lihtsat olemist!

Teine advent

on täna. Ja korraks mõtlesin, et sooviks niisamuti, kui siis... mäletad?, sinuga lihtsalt rääkida. Justkui ei millestki või justkui kõige olulisemast üldse. Ainult minutikese või siis paar tundi, nagu need aastad poleks möödun'd.

Aga need on möödun'd ja lumel me jälgi enam pole.

Not a prophesy...

"You'll find a man, fall in love, have bunch of babies... have a nice life..." - had been said
True in this matter, that's already been said.
Only if, the matter now, is a cover instead.


- B.J. 2013