8 liitrit musta pilti

Perroonil rongi ootates lõhkus ta pea nii, et silme eest kiskus mustaks. Iga hingetõmme oli valus, sest tundus, et keegi just kui nugadega kopsudesse taob. Kahe maailma vahel soikumine kuni paistis õige linna rõve kuma, pärast mida tuli tal läbi sopase maa-aluse käigu roomata, mis lehkas kergelt alkoholi ja uriini järele. Jalutades mõningad kilomeetrid mööda soppa ja ära rikutud lund... oi kui vastik ja halb. Astudes sisse lemmiku korraldatud sigadusse, hakkas ta nühkima, kraapima, röökima. Vaja varusid täiendada eksole, joostes magasiini, arusaamata, mis ta seal teeb, ladudes suvalisi asju punasesse räpasesse plastikust korvi... Vaja kahte toosi tikku, ta mõtles, et on vaja. Egas midagi, need ka ostetud saavad, persse, tahaks koju, vaja tassida veel 8 liitrit ja kott täis vajalikku ning tundes kuidas pilt iga sammuga mustemaks kisub. Vahet ju pole, ta mõtles eksole. Läitis suitsu ja astus risti-rästi, puhudes suitsu tuimalt jahtunud õhku. Ja viis korrust mõnusat lihas pinget ning veel hullemini lõhkuvat pead. Ja lõpuks on lemmiku armastus ja õrnus ikka nii hea.

Pettumuse hellus helluslikus pettumuses.

Oli talv. Nad jalutasid tihti mööda jõekallast, isegi siis, kui terve keha külmast krampi kiskus ja sõrmeotstest ning varvastest peatus normaalne vereringlus, kuid see oli seda väärt. Soojenduseks möllati lumes ning üksteise ümbert kinni hoides veereldi alla mäest, mis siis, et hiljem tuli ruttu tuppa minna, sest riided olid märjad ja ilma kinnasteta käed veripunased. Siis, kui lumi veel maas polnud jalutati teisele poole jõge, murti kuivand oksi väiksemateks tükkideks, loobiti need tagasi suuremasse hunnikusse... või pisteti mälestuseks aukudega taskusse ja istuti puust laua peal, mitte nendel palgist istumistel, mis olid mõlemal pool lauda. Nende pilgud ristusid ikka ja jälle ning ärapööramine polnud võimalus. Silma vaatamisest sai ometi kõik ka alguse. Neiul oli kombeks pärast mingit suvalist istumist joobes peaga tema juurde kakerdada, sest tema juures oli hea ja turvaline. Kõige parem selle juures oli see, et neile piisas üksteise lähedusest, neile piisas sellest, et nad teavad, et nad hingavad üksteise kõrval. Neile meeldis väga pöidlasõda mängida, mõlemad olid väga liikuvad ning väljatreenitud pöidlad, aga see oli loomulik, vähemalt nende puhul. Tihti hakkasid nad vaidlema selle üle, kumb neist ägedam või osavam on, öeldes teisele: "Sa ei oska...". Vahel üks neist näiliselt ka leppis selle väitega, sest enda sees teadis ikka, et on ägedam kui esimene.. või vähemalt sama äge. Mingi veidrus oli neil mõlemal juustega, neid ei tohtinud puutuda, kohe üldse mitte, aga vahel tehti üksteisele erandeid. Mõnikord kui igatsus liiga suureks läks, siis komberdati öösel üksteise ukse taha, sest lihtsalt oli vaja. Üleüldiselt ei karda kumbki neist kõdi, absoluutselt mitte, eriti see esimene. Ja kohe kindlasti pole tegu ööinimestega, kes poole üheteistkümnest õhtul kella veerand kaheksani hommikul juttu räägiksid, suitsetaksid ja üks neist liigagi palju kohvi jooks. Ehk joob ta praegugi kohvi, ilmselgelt on see jahtunud. Huvitav, mis saab siis, kui hunnik pettumust ja hunnik hellust kokku panna? Ehk midagi sarnast..

Kui pilt on teine..

Üleüldiselt ei olnudki tal kombeks enam mõelda, lõpuks ometi tegi ta seda, mis ta tahtis. Kui talt küsida: "Mis sa arvad, kuidas see mulle mõjub?", siis ta vastas 99% tõenäosusega, et ta pole selle peale mõelnud. Ja miks ta peakski, miks peaks ennast vaevama mõtlemisega, miks peaks kurnama enda keha mingi mõttetu saastaga, mida aju peaks pidevalt filtreerima. "Ei, tänan," oli tal kombeks öelda. Kõige veidram oli selle asja juures see, et inimesed olid harjunud nägema plikat, kes teiste heaolu nimel oli nõus loobuma nii mõnestki õnnekübemest, mis tal enda jaoks soolas oli hoitud, kuid see pilt, mis praegu neile silma jäi, oli midagi sootuks teistsugust. "Ma tõesti arvan, et ma olen teist ehk isegi parem," oli viimane asi, mis ta enne kadumist ütles.

Metafoorilised read eluteele

Tegelikult ei ole vahet, kus kõndida. Isegi täiesti puutumatu lumise platsi peale tekkivad kord jäljed. On üks tugevam, sügavam ja sirgem rada, mida mööda kõndida, kuid sellega ristuvad teised jäljed - ühed tuhmimad, teised silmale paremini nähtavad. Jah, seal kõndides võib mõista, et see just kui sümboliseeriks eluteed ennast, mis ka mõjutatud teistest radadest...

Möödas kohe 20

Just täpselt nii palju või vähe ongi möödas. Kõige parem on see, et enamus ei tea ja ei saagi teada ja ei peagi teadma. Pole vaja võltse kallistusi ning naeratusi selle õuduse puhuks, eriti, kui see on vaid peale sunnitud viisakusest tingitud. Ma pole kunagi talunud asju, mida tehakse vaid viisakusest või ühiskondlikust nõudest. Parem teha midagi teisiti, ehk isegi natuke valesti, peaasi, et ise rahul ollakse. Mina olen nii rahul, mulle meeldib nii rohkem, et teavad need, kes mäletavad ja keda huvitab. Kuid põgenen ma siiani selle päeva eest, ära kõigi silme alt, sest ma ei suuda veel rõõmu tunda või kui suudangi, siis miskipärast tunneksin end selle rõõmu pärast süüdi. Huvitav, kas ma peaks kontaktne olema või eemaldama kõik võimalused kontakti loomiseks. Polegi kindel, eks näis, nagu ikka.

Sürreaalne elu. See ei ole piip.

Kunstiteosel "See ei ole piip", on kujutatud piipu neutraalsel taustal ning alla on lisatud tekst "See ei ole piip". Mida on selle all mõeldud? Lähtudes tuntud filosoofide arvamusest, on tegu vaid piibu ideega, seega väide, et see pole piip, on küllaltki korrektne. See on vaid kujutis, hingestamata jooned materjalil.

Ka sürrealistlik elu on kui idee päriselust. See pole elu tegelik "mina", vaid idee sellest elust, võrreldav paberile kantud kujutisega piibust. Sürreaalne elu oleks siis just kui elu mitte täisväärtuslik vorm, mitte eksisteerimine sellel tasemel, kus kõik on liiga reaalne. Elamine kujutelmas.

Samas on ka öeldud, et idee on igavene ning ese selle idee taga on hääbuv. Seega võin väita, et sürrealistlik elu on jääv nähtus ning elu pärisvorm kui selline vaid hääbuv helk. Kuidas saab siis kindel olla, kumb neist on teise peegeldus?

Kas pilt piibust oli halvem või vähem olemas olev kui tegelik piip? See joonisatud piip hakkab paberil elama hetkel, mil ta sinna kantud on ja saab seega uue hinge, sellise, mis on omane ainult talle ja mitte tema tegelikule algele. Pilt piibust on pandud elama, see on ise algeks millelegi muule ning on ehk samatähtis või tähtsamgi materiaalsest piibust.

Peegeldus. Mõlemad ideed on pärit vastas osapooltelt. Idee - Idee. Kumb neist on siis tugevam/reaalsem, kas joonistatud piibu idee või piibu idee? Kas siis sürreaalne elu või "päris" elu?

Usun, et nii nagu mina, nii peavad ka mingi osa inimesi hea elu aluseks õnne, vabadust ning piirangute puudumist. André Breton: "... see on puhas automatism, mis sõnaliselt, kirjalikult või mõnel muul viisil väljendab mõtte tõelisi käike, ilma mõistuse kontrollita ja arvestamata eetilisi, religioosseid, esteetilisi või muid selletaolisi kaalutlusi.", sürrealismi tõlgendus. See läheb väga hästi kokku kujutlemaga heast elust, seega võin väita, et sürreaalne elu on hea elu kõrgeim tase.

Niisiis on sürreaalne elu kõige parem elu vorm. Sürreaalse elu idee on jääv ning inimesi ei ümbritseks piirangud, normid ning valitseks totaalne automatism, ... mõeldud.. tehtud.

Sürreaalne elu. See ei ole piip - võrdluseks võiksin eelneva kirjutatu põhjal öelda - Elu parim vorm. See on vaid idee, mitte tõelisus; ning idee kui selline ületab enda võimsuselt tõelisuse. Seega - Sürrealistlik elu. See on idee. See on jääv.

(2009)

Kartus ehk vaimne surm.

Uuesti ja uuesti ja uuesti räägin seda kellelegi otsast peale, lootes, et lõpuks on keegi, kes suudab ja tahab sellest aru saada. Ma tahan vahelduseks enam mitte midagi öelda, olla vait, kuulata...

Me kõik kardame tulevikku, üksindust, surma - kes rohkem, kes vähem. Pidev hirm hoiab tagasi, ei lase võtta riske, takistab meie vaimset elu. Kartus tuleb juba varasemast ajast, varasemast elust, varasematest kogemustest. Kui kunagi kõike juba paaniliselt kardetakse, siis lootus paranemisele on väike. Hirmu saab kontrolli all hoida, kuid ravida seda siiski ei saa, vähemalt miski, mis on meiega surmani.

Minu kogemustel avaldub hirm kahel moel, koos eranditega. Ühed meist võivad hoiduda kõigest, mis haiget teeb, mis sisaldab riske, mis tähendaks, et tuleks ületada takistusi. Teised meist on muutunud riskinarkomaanideks - me kardame nii väga, et üritame enda tegudega ennast olematuks, tähtsusetuks ja tundetuks muuta. See ei juhtu iial. Me võtame riske, mida ei võtaks ka julgemad, aga seda on vaja, et tõestada endale ja ainult endale, et me ei karda, kuigi väriseme, nuuksume ja kõhkleme igas enda otsuses. Teised ei näe seda, sest pilt, mida neile projekteerime, on jõuline, enesekindel ning kergelt eneseimetlusliku egoismi varjundiga.

See on vaimne surm. Inimesed ei muutu, mina ei muutu. Inimesed muutuvad vaid siis, kui algne projekteeritav pale on teeseldud. Muidugi on - alati on. Kes on vähegi arukas, ei ava end kohe, ta mängib, ta manipuleerib.

Ma ei jõua enam teeselda, et ma olen normaalne, et ma olen korras. Ma ei taha ega jõua enam kõike otsast peale rääkida. Ma kardan, et enam ei ole, mida muuta, enam ei ole isegi jõudu, et võtta neid riske, mis panid teisi uskuma, et olen tugev, et luua endast pilt, mis peaks vastu. Enam ei ole seda mänguruumi, ei ole võõraid ohvreid. Ma olen iseenda vaimne surm, pole enam midagi, mida teeselda, sest ma ei räägi enam.

(28. jaanuar 2010)