Väike surm.

"Iga päev on nagu väike elu: iga ärkamine ja tõusmine väike sünd, iga värske hommik väike noorus, iga magamaminek ja uinumine väike surm." - A. Schopenhauer

Seega oleks iga päev uus võimalus, teha midagi paremaks, olla õnnelikum kui eile. Ja iga õhtu on lootus, et seekord jääd magama rahus südamega. Kas siis unetus kui selline peaks märku andma sellest, et ei suudetud muuta midagi, mis tegelikult korda läheb ja rahutu südamega ei taheta väikest surma kogeda?

I live it, you dream of it!

Reaalselt, lihtsalt tõmbame end pilpaks, laseme lahti kõigest ja jookseme vastu tuult. Elame nii, et süda läheb pahaks ja naerame nii, et piinlik hakkaks. Kui saab olla asi, mida ma ei kahetse, siis on see elamine, nii, et tahaks vahel mitte. Kallistame, suudleme, magame koos, teeme musi ja uinume liiga hilja või üldse mitte. Kastame enda üldse mitte närbunud hinge, et see leegitseks veel kõvemini ja kurnaks me keha. Et kunagi saaks öelda: "Kurjam, kus oli alles reis!"

Kasvades kortsudesse.

Kuskil keset mingit täiesti suvalist külakest istub üks vanamees, oma hallis ülikonnas beezi kaabuga. Lipsu tal ei olnud. Särgi krae oli eest veidi lahti nööbitud. Jalutuskepp oli toeks, sest aeg teeb oma töö ja jalad ei tööta nagu siis, kui mees noorem oli. See mees kandis endas väga suurt saladust, tema elu saladust, õnne saladust. Kepile toetudes suutis ta end neljandal katsel pingilt üles upitada ja siis tita-sammukestega mööda munakivi tänavat üles ukerdada. See oli nii ilus, päike oli just loojumas ja kõikjal oli mahe kollakas, jah, just soe valgus. Müsteerium - kõigi nende kortsude all peitub rohkem elu, kui arvata võiks.

Peaks magama...

Ma saan alles nüüd aru, mis ta selle all mõtles. Miks ta üldse nii ütles, alles nüüd, kuid nüüd on hilja. Olenemata olu vapustavatest olekutest oma positiivse kumaga, on miski ikka must, süsimust ... tühjus. Varitseb koguaeg kuskil. Oleks see vaid nii lihte, nagu segades kokku liiva, killustiku ja muu jama, toppides kuhugi vahele, mis seoks ja täidaks augud, täidaks tühjuse telliste vahel. Kuigi kõik on ilus: talve karge valgus, küünla põletav leek, siirad naeratused ja sõbralikud varjud; pole säde, mis muudaks kõik selle nauditavaks, sel määral, et saaks olla õnnelik, nii nagu võiks, ehk peaks. Head und.

Ja siis ta tantsis!

See ei olnud mina. Mina, seistest koos temaga seal lava ääres, kuulasin inimbassi. Ja siis see suvaline neiu jooksis meie vahelt läbi, otse lava ette - oma triibulises särgis - ja hakkas erinevalt kõigist rabelema, jah, just nimelt rabelema kõigi ees, kord ta väristas veidralt puusi, kord rindu...või noh, me olime seljataga, nägime vaid, et õlgu, aga no eest... Seda vot ei tea. Kõik oli nii nagu siis, nagu siis veel. Jah!

Kord, kui jalad puudutasid maad.

Nendes helesinistes silmades oli jumal, tema õige pale, siiras vale. Iga hingetõmme möödus mõtiskledes tegelikkuse lummavast kirest. Eile veel tundus kõik nii õige või ka mitte. Täna siiski me hingame taas, mõtleme, et mis oleks... mis oleks siis, kui ta tõesti oleks ja kaitseks ja ootaks oma kadunud last enda juurde. Justkui küündides ja siis mattudes taas kihi eitava alla. Eales varem ei piinand ja nüüd piinab, pureb seest, sööb ära ehk hinge. Pole üks ega teine, on see, mis usud. Aga mis sa usud..? Või kas usud? Eile veel me ei uskunud, enne kui eilsest sai täna, me kahtlesime. Täna me enam ei tea midagi. Avatud sai hing, räägitud puhtaks kõik, mis oli sees, kõik, mis tahaks ehk eksiteerida ja saada reaalse kuju siin ilmas. Oldi aus, päris aus kohe. Ohhh . . . Tahaks olla, tahaks olla miski ja mitte midagi, ei rohkem ega vähem.

Silence

Come sit with me,

let's have some tea.

Let's watch the candlelight,

'cause else is out of sight.

Let's whatch the moon and stars in sky,

how an eagel spreads it wings and flys.

When the evening comes,

I don't want to be alone.

'Cause I'm afraid, that again...

...that I might lose control.

So come sit with me,

silently.