The creatures of the Dark Angel

So I came like a Dark Angel to purify You from all the messy ghost-like creatures, that hung out on your attic. Probably took the creatures home with me to entertain my everyday life and play tricks on my mind and on others who encountered me. But that is not of essence. Today, I am not writing to you, but to Her. (She is also my fan, you know.)

As I already mentioned, the creatures came with me and that is why, every time he sees me, he also sees the creatures and that is why, he could never look at me the way she is looking at you. With the purest of love, kindness and hearth-warming one-belonging feeling. That is something significantly rare to find. Especially in this creepy place we call earth, where singular values are held higher than the ones of a community or a couple. So, if You wish to go through life, sent by unconditional love, caring and absolute understanding, You would be wise to choose the one already free of some creatures, left behind a long time ago, before meeting You. 'Cause you were and are the Sun, the Stars and the Sky high above for him.

With all my love and kindest of wishes,
And with my creatures saying "Hi",
BJ

Hunniku Helluse Haaretes ehk Finding a Near Reflection of Yourself and Loving Every Aspect of It.

Magamata tunnid ja suudeldud huuled

Hall vannilina selles oranzis ruumis annab endast välja su pühitud näo hõngu. Mu padjalt ja voodist annab leida sigarettidest läbi imbunud juuksekarvu, mis kõditavad mu keha. Mu silmad mäletavad kõike, kuid mu ihu tunneb endiselt seda soojust, kirge, iha, armastust. Mu keha põleb kui tunnen su huuli oma seljal. Ja miks ei peaks siis olema soov pugeda su käte vahele igal võimalikul hetkel, nautides seda, mis meile sel hetkel antud on. See hetk kätkeb endas midagi nii reaalset, et see on hirmutav. See kätkeb endas kõiki sügavamaid unistusi ja kardetumaid, ehk juba kogetud stsenaariume.

Aga täna ma armastan sind ilma hirmuta. Ilma kübekese valuta, mida ma kaua aega endaga kaasas kandsin. Täna on see päev, kui ma lasen sellel minna. Täna ma annan andeks kõik, iseendale ja sulle. Kogu selle lolluse ja paanika, hirmu ja valed, ärevuse ja virr-varri ning ütlen, veel tibake väriseval südamel, et...

Ma olin Sinu siis, ma olen Sinu praegu ja ma olen Sinu igavesti ja sealt edasi!

Aja möödudes,..

Tagasimõeldes on kõik nagu üks suur imelik lugu, nagu isegi, et muinasjutt. Mingi selline hallisegune värviliste täppidega kulgev rada, selline, kus kaks hingeotsijat üksteise otsa koperdades korraks käed ühendasid, et mingitki pidepunkti selleaegses segases protestivaimses maailmapildis leida.

Nüüd ma vaatan siin ja mõtlen, et me kulgeme, kulgeme edasi ja sellepärast, et kõik kulgevad ja sellepärast, et natuke juba peaks ja tegelikult ka tahaks. Aga kui lihtne on siis see minevikust lahtilaskmine, räägime me siis nüüd lapsepõlvest, esimesest armastusest, esimesest sinikast, esimesest armastatud koerast või mingist suvalisest puukepikesest, mis kindla tähenduse kuskil jõekaldal omandas. Sõltub,...

Aga öelda ma võin, et kõik olnu on klišee kombel teinud mu selleks, kes ma olen ja hägune protestses maailmapildis tehtud leping oli mingi aeg ajend selleks, et üldse edasi liikuda. Nüüd on muid põhjuseid miks eksisteerida ja seda kõigil osapooltel, .. see on hea. Oma elu ehk ei tohikski siduda ainult ühe eesmärgiga terveks eluks või ühe unelmaga. Ja unelmad ju muutuvad, kuigi need müstilised ja ajaliselt juba ehk kaugeks jäänud lubadused tunduvad ühest küljest nii intrigeerivalt lapsikud ja teiselt, nii lapsikult triviaalsed.

Teisisõnu, kuigi siht ja vaade on muutunud ja elul on oma keerdukäigud olnud ja armastust saame tunda ka uutel, endale ehk varem ettekujutamatutel viisidel, siis see halliseguses värvitäpilises maailmas tehtud leping on vähemalt kirjutaja jaoks juba puhtfüüsilisest huvist ja inimmõistuse piiritletusest või siis piiramatusest huviobjektiks ehk hoopis teistel kaalutlustel, kuid huviobjektiks veel siiski.

Ehk on Siis need kaks protestivaimset noort hoopis teistlaadi täiskasvanud, kes ilma piinlike viisakusteta suudavad naerda elutotruste ja nooruslolluste üle...

...ehk, me ju ei tea, puhas spekulatsioon, mu kallis hing.

Ole õnnelik, ole päriselt õnnelik! Mina olen.

Alateadvus ja sürrealismi liik

See on nii tohutult imelik ja keeruline. Kuidas töötab inimese aju... või mis on täpselt alateadvus? Vastuseid on antud neile küsimustele küll, aga see ei vähenda asja müstilisust. Justkui miski, millele ei mõelda, hüppab ootamatult ja niivõrd reaalselt unenäomaailma, et ärgates on tunne, et see pidi olema päris ja siis mõtled, kas ka teine inimene sama nägi, sest kohalolu oli niivõrd tõeline. Viidates oma varasemale ammusele kirjutisele, siis sürreaalne elu on teeninud välja õiguse olla parem, kauakestvam ja tõelisem, .. eks nii unenäodki, kui sürreaalse elu üks vorme.

Oli hea sind näha,
kas sa nägid mind?

Kuniks veel.

B.

Kiri

Kallis Sõber,

Ma ei tea, mis meist saab. Ma ei tea, kuhu me elu meid viib, ma ei tea isegi seda, milliseks homne päev kujuneb. Vahel võiks ju rääkida sellest, kuidas kõik päevad on nagu rehapulgad, nagu inimesele, kes istub vangis, aga need pole seda. Üldsegi mitte, on vaid verstapostid, aga aeg nende vahel on erinev igal päeval. Kas sa mõistad, mis ma räägin?

Täna olen ma surmväsinud ja eile olin ma puhanud, homme olen ma ka miskit.

Möödanik, isegi see pole iga päev samasugune, kui sellele tagasi mõelda. Iga kord on miskit teistmoodi, miski detail on teine, aga tegelikkuses on vast teine meie suhtumine sellesse. Eih, kõik päevad ei ole vennad ja seepärast ei ole ka tunded meie mälestuste vastu alati samasugused ja isegi mälestused pole samasugused, kui ütleme aasta eest. On olnud aega seedida, mõelda, lasta kontekstil laagerduda.

On veine, mis ei kõlba joomiseks enne, kui nad vähemalt 15 aastat pudelis on olnud, mis on üsna huvitav, sest välja tuleb nende eest käia hingehinda. Aga kas võib olla, et ka osa tundeid pole valmis realiseeruma tegelikkuses enne, kui pole aega olnud settida, laagerduda, kohale jõuda, valmida? Ehk tõesti.

Mul on hirm selle ees, et osa meist siin ilmas, suudab oma elutee enne läbi käia, kui jõuab oma juba laagerdunud ja tõeliste tunnete tunnistamiseni.

Aga eks me näe, elades ühe sekundi korraga, sest tulevikus elada oleks rumalus ja minevikku takerduda tõeline idiootsus.

Kuniks hingame,
....

Tulevad jõulud ja lihtne olek.

Miski, millest peaks justkui ükskõik olema, ei saa tekitada emotsiooni, ei halba ega head. Ei viha, hirmu, ega armastust. Kui mingi ajahetke tulek, mingi sündmuse lähenemine ärevaks muudab, siis on ilmselge, et see sündmus kannab endaga kaasas mingit mälestust, mis ei lase külma närviga üritust maha magada, vaid paneb kas rõõmust hõiskama või siis pahuralt needma ning üritused väita, et "mulle jõulud korda ei lähe", on sulaselge vale. Rõõmu hõisked nüüd vaevalt inimest ennast koormavad, aga sündmuse needmine ja enda depressiivsemaks muutmine siinkohal on küll üsna mõttetu ja vaid ennast kahjustav tegevus ja ma loodan, et kõik täiemõistuse juures olevad isikud mõistavad, et iseendale pole mõtet käkki keerata. Eks arusaamine sellest lihtsast loogikast võtab aega, eks nii sai ise kordki õpitud. Põhiline on endale oma emotsiooni tunnistada, ilma milleta ei oleks võimalik edasi liikuda, mille tõttu saaks sellest kaasas kantavast mälestusest ogalise seljakoti asemel pigem mõnus pehme kott-tool. Koormatud oleku asemel lihtne olemine.

Head lihtsat olemist!

Teine advent

on täna. Ja korraks mõtlesin, et sooviks niisamuti, kui siis... mäletad?, sinuga lihtsalt rääkida. Justkui ei millestki või justkui kõige olulisemast üldse. Ainult minutikese või siis paar tundi, nagu need aastad poleks möödun'd.

Aga need on möödun'd ja lumel me jälgi enam pole.

Not a prophesy...

"You'll find a man, fall in love, have bunch of babies... have a nice life..." - had been said
True in this matter, that's already been said.
Only if, the matter now, is a cover instead.


- B.J. 2013

I am here

"Where are you my love," you once asked...
I was not ready to answer.
But I'm ready now.
I've always been....
Always will be...
And always am...
Right next to your heart.

Teadmine.

See, et ma ei tea, kuhu ma lähen, pole iialgi tähendanud seda, et ma ei tea, kuhu ma jõuda tahaks. See, et ma  täna ei tea, mida ma tunnen, pole iialgi tähendanud, et ma ei tea, mida ma kunagi tundnud olen. See, et täna olen ma siin on olnud valik. Me ei satu oma olekutesse, me kõnnime sinna ise, alateadlikult juhtides end vaikselt sinna, kuhu me jõuda tahame. Kogu meie ümbrus on kujunenud meie valikute tõttu just selliseks nagu ta ennast meile praegusel hetkel ilmutab. Ja valikuid teeme me ka siis, kui tahame mitut korraga, neid saamata, valides ühe või teise või mitte kumbagi. See, et ma ei tea, mida valida, ei tähenda, et ma ei tea, mis ideaali poole püüelda. See, et ma ei tea, kus ma olen homme, ei tähenda, et ma ei tea, kus ma olen kolme aasta pärast. Neid asju ma tean. On asju, mida tean. Lihtsalt tean.

Lost twin

For a long time I've waited, to have a home again, and now I do, but without my twin.

Precicely..

Hank Moody: ... people seem to be getting dumber and dumber. You know, I mean we have all this amazing technology and yet computers have turned into basically four figure wank machines. The internet was supposed to set us free, democratize us, but all it’s really given us is Howard Dean’s aborted candidacy and 24 hour a day access to kiddie porn. People…they don’t write anymore - they blog. Instead of talking, they text, no punctuation, no grammar: LOL this and LMFAO that. You know, it just seems to me it’s just a bunch of stupid people pseudo-communicating with a bunch of other stupid people at a proto-language that resembles more what cavemen used to speak.
Henry Rollins: Yet you’re part of the problem, I mean you’re out there blogging with the best of them.
Hank Moody: Hence my self-loathing.

Siiruse surm.

Oma kodus oleksin ma putru keetnud ja vanaisale liiga magusat kohvi teinud... ilma rahustiteta, nagu vanaemale seda teha meeldis. Ma oleksin jooksnud trepist üles ja alla ja kukerpallitanud oma varvastesse mõra. Ma oleksin hüppanud üheksandalt astmelt alla, ilma valu kartmata. Ma oleksin kaevukaare sees tigudega rääkinud ja mitte midagi teadnud ükskõiksusest. Ma oleksin joonud õunamahla ja poisse veekuulidega pildunud. Ma oleksin vaatanud alasti naist tõrvakatusel päevitamas ning mõelnud, kas ta ära ei põle. Ma oleksin naeratanud siiralt, ilma tumeda varjuta. Ma oleksin olnud siiras...
... aga siin pole keegi siiras.

Mosaiigi tükk ja põrsad, kas kõik on kadun'd.

Thanks for letting me know I'm alone with the flames burning my face, while you agonize over your jokes, that only swirl around your own nose.

To never dream of the demons inside...

Kõik see oli kaootiliselt tõeline. Ma teadsin, et meil pole kaua jäänud ja ma olin nõus elust lahti laskma. Keegi ei saa kirjeldada neid üürikesi sekundeid enne surma, seda tunnet, seda rahu.

"Ma tõesti armastan sind", "Mina sind ka."

Selle maailma lõpetas kõige soojem suudlus, millele järgnes plahvatus, milles kehad lagunesid ja pudenesid miljoniks väikseks liivateraks. Me leidsime endeid valges suures koridoris, kus tervitajateks olid rõõmsad ja lahked noored inimesed. Neist möödudes nägin ma eskalaatorit, mis suundus alla, ning sina surusid oma teravad küüned mu labakätte, tuues näole tõeliselt südandlõhestava deemonliku irve ja ma teadsin, et sa ei anna mulle valikut, ma pean koos sinuga põrgus põlema... ja siis ma ärkasin.

Ma pigem püsiks üleval terve milleeniumi, kui näeksin taas seda irvet, mis purustas kõik mu sees ja näitas mulle seda palet, mida ma nii väga olen eirata püüdnud.

Calm.

"I hate it when I let you make me all sweet and fuzzy, like I don't have a roaring tiger inside of me, who wants to kill you every second. And even more when I have to beg for your attention, as like I was not born to be the king. But mark my words, the day will come, when you would be the one begging for your pathetic excuse of a life." - Eimi Thanatos.

Do u dare ?!

You know... it's a tiny thing called reality. I wish you could visit it sometimes. It's pretty awesome. I know you have a hell of a time in your own silly head, but it's sad, 'cause your always alone there. And as long as you're afraid of the things that might happen in this tiny thing called reality, you will always remain alone. I wish I could help you, I wish I would want to, but I'm just having far too good time living my life in reality to be dealing with a scared little freak like you. Hugs and kisses.

... we welcome everyone who dares to visit us.
The People Breathing.
Muahhhh !

Abnormality

I might as well be a feather in a pillow, that's never seen.
Am I abnormal, or is the world.... or is it just you?

Tahan lennata...

Kui kellelgi peaks soovi olema lennata või tahab lihtsalt auto alla jääda, siis ostke endale 70x100 sentimeetrine kartong ja proovige järele... kusjuures reisima peab punktist A punkti B jala.

Lisa:
Abinõu kasutada vaid suure tuule korral, vastasel juhul tassite kartongi mõttetult.